Neljapäev, 21. oktoober 2010

Kose kihelkonna seeliku triip meie käsitöömaja uksel.

Jätkuvalt rahvariiete teemal. Ühe ukse jõudsin ka enne talve veel kose kihelkonna seeliku triipu teha.

Kose kihelkonna kirivöö!

Olen rahvariiete tegemise lainel. Saame kokku Jüri Gümnaasiumis aeg-ajalt. Esimese tööna võtsime ette pluusi, mina siis tikkimise, mis on hetkel kõrvale heidetud töö.Kui olin lapseootel surid mu sõrmed nii ära, et ei saanud kriipsugi tikkida. Nagu ikka juhtub nende asjadega ju nii, et mis korra kõrvale pandud seda üsna raske jälle kätte võtta.
Teiseks tööks oli seelik, no usun, et nädala pärast võin ka sellest pikemalt rääkida.
Kolmandaks tööks siis see kirivöö.
Selline oli siis minu atribuutika kui hakkasin kirivööd tegema. Tegelikkuses oleks lihtne olnud ju kasutada telgi, aga noh milleks otse kui ringi saab. Kruustangide asemel võtsin kasutusele kuusejala, mis peaks enamjaolt kõigil kodus olema. Mustri ja töövahendid sain proua Helju käest.
Kui need lõimed keritud said, sai mõistus nagu nipsti otsa. Helistasin korduvalt õpetaja Tiiule , tema, aga rääkis trügi mööda ja trügi mööda, mitte halligi ei saanud aru. Veetsin nii mõnedki mõtetud tunnid mõtlemise seltsis. Nagu kilplane, et kui mõtteid ei ole, siis peaks nagu neid juurde mõtlema või mismoodi siis...mõtlema kui mõtteid ei olegi mõelda...jah nii saigi, et panin need lõimed kotti ära ja kohe kõige pimedamasse nurka, et öösel saaks ilma mõtlemiseta magada. No sain magada, õnneks. Siis ühel päeval, aga läksin üle põllu naabrite juurde ja sain proua Helju käest oma mõtetele selgust. No oli ikka lihtne küll kui puust ette ja punaseks ka veel tehti. Siin kohal tahan teda tõesti südamest tänada.
Aga mitte õpetaja Tiiu ei olnud selles süüdi, et ma hakkama ei saanud, vaid see lihtne osa, mida ma arvasin kursustel jäi mul jälgimata, sest arvasin et olen ju nii iseteadlik....
Meeletu aeg kulub ikka selle vöö kudumisel. Tegijad pidid tegema ühe vöö 2 päevaga. Minu tempoga saab selle vöö valmis no umbes 2 kuuga.

Laupäev, 28. august 2010

Läbi Noarootsi Paldiski:)

Sel suvel tahtsin tingimata minna kive otsima Noarootsi, telekast nägin kolme sekundi jooksul, et seal on kive.
Hommikul vara asusime teele, mina, minu vanaema ja sõbranna Ragne. Vanaema ütles kohe, et lähme kohe ikka Paldiski, et kindlapeale minek ikkagist! Ragne veel viskas nalja, et pärast käime Toilast ka suts läbi:)
Õnneks jäi minu soov peale!
Kuna mul kodus pole ühtegi kivi, oli neid väääääga vaja!

Nii me siis sõitsime mööda Noarootsit ja ainult sellised suured kivid olid! Ja palju!

Ragne ja vanaema uurisid ikka kõik heinatagused ka läbi:)



Teel Paldiski nägime palju loomi. See põder oli autole palju lähemal, kuid ma ei saanud fotokat nii ruttu kätte:(



Jõudime Paldiski mitu tundi peale lõunat. Kindlasse kohta minnes, avastasime, et see tee on kinni pandud! Sõitsime natuke ringi, et äkki kusagilt saab, aga ei.
Küsisime kohalikelt, et miks see tee kinni on, saimegi natsa targemaks. Vanaema läks märkidest hoolimata jala asja uurima. Tehti mingit truupi korda ja poole tunni pärast on tee vaba!
Käisime vahepeal söömas ja läksime täis kõhtudega kive korjama.
Poleks me uurinud ja küsinud, et mis selle teega on, oleks elanud teadmisega, et seal on palju ilusaid kive, kuid kätte ei saa...
Koju jõudsime natsa enne südaööd. Lõpp hea kõik hea:)



Neljapäev, 12. august 2010

Veel üks etapp edasi!

Nüüdseks on II etapp tehtud ja kuludokumendid esitatud!
Mõned pildid tehtud töödest:
Pildid siis tööde järjekorras.










Habaja külas levivad jutud, et Võtikmetsa on saanud valla eelarvest 600 000.- ja seepärast on vallaeelarve ka nii suures miiinuses! Tule taevas appi!
Kui inimesed ei tea kuidas toimib PRIA Leader projekti raames rahastamine, siis oleks väga hariv lugeda seda nt. pria kodulehelt . Kes aga ei viitsi lugeda siis selgituseks võib öelda, et raha ei anna vald ja raha ei anna üldse mitte keegi enne kui oled ise selle investeeringu teinud ja tõestanud, et ikka kõik on korrektselt tehtud nii nagu näeb ette PRIA ja veel nt. ehitusseadus jne.


Projekti kirjutades prognoosisin, et saame maja valmis 2010 augustis, ehk kohe-kohe. Võta aga näpust. Kõigepealt tuli tõrge maja fassaadi värvimisega, sest eelimisel sügisel oli nii märg ja niiske ilmastik, et värvida ei saanudki.. Spetisalistid avaldasid arvamust et kui värvime sügisel, siis saame kevadele näha koledat vaatepilti ja hakkame uuesti värvima. Ka rahastamise kava läks "tänu "sellele vastu taevast. Veel tuli vahepeal masu ja need rahad mida nägin, et mul sel hetkel on kasutada...- olukord osutus hoopis vastupidiseks. Nüüdseks oleme saanud siiski suures summas investeerinugid tehtud ja seda tänu mu emale, kes laenas mulle väga suure summa, oleme siin kus oleme.
II etapis sai maja põranda alla, mis oli ikka väga-väga suur töö. Põrandasse sai paigaldatud ka põrandaküte, mida toidab õhk-vesi soojuspump. Majal sai ka fassaad pandud ja värvitud.

Järgmisena ootab põrand, et talle laotakse plaadid ja ka II korrus ootab parketti. Siis saavad tehtud need tööd, mis olid planeeritud porjektiraames. Aga töid on veel palju teha. Trepp on vaja teha, II korrusel on vaja seinad-laed viimistleda, WC-d vaja viimistleda, potid-kraanikausid vaja soetada ja seda tööd jagub ja jagub...

Kolmapäev, 16. juuni 2010

Mulle meeldib...


Vaatamata ilusatele ilmadele õues, ei saa jätta tegemata mõtteid, mis peas lihtsalt hakkavad sind "sundima" kord vitraaze ja siis jälle lepatriinusid tegema. Nüüd tuli küll keeruline ja pikk lause, a teeme nii, et kõik saavad aru:)))
Vitraazi on hea kui ikka päris tihti teed, siis tuleb paremini välja. Sama lugu on lepatriinudega, no neid ikka võetakse väga palju. Turistid võtavad ka lepatriinusid oma kodumaale kaasa, vitraaze on natsa ebamugav vedada.
Mul ei ole kordagi olnud mõtet, et enam ei viitsi teha. Pigem tahaks mõlemaid koos teha:)
Mulle meeldib see, mida ja milla ma teen:) Olen palju öelnud, et inimene on õnnelik siis, kui ta mõistab oma osa elus. Olgu see siis nii tagasihoidlik kui tahes!

Reede, 11. juuni 2010

Klaasist liblikad


Maailmas on üle 165 tuhande liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kuumimates piirkondades.
Juba aastaid käin Viljandis salongis, mida kaunistavad musta-valged seinad ja neile on maalitud lillemustrid. Noh valgele seinale mustad lilled ja vastupidi. Alati jäi silma mõni ilus tühi koht seinal, kuhu sobiks lendama mustavalge liblikas:) Liblikate arv ja olemus lubati mul teha oma kõhutunde järgi.
Peaasi, et enne jõule ära teen! Kuigi jah, aastaarv jäi nimetamata:) Ise lubasin endale, et ei hakka punnitama ja kiirustama, teen siis kui õige aeg, mulle endale ja et teen seda kindlasti enne 2100 aasta enne jõule:), aga noh said varem valmis:)

Laupäev, 5. juuni 2010

Murutraktorite võistlus Põlvas -- Põlva päevade raames! 28.05.2010

Kui kohalik Mailaat oli möödas, tekkis meestel mõte minna sinna Lõuna-Eestisse ikka ka võistlema, sealt poolt mehed olid ju siia tulnud.
Sama tehnikaga ju meie meeste ego ei lubanud minna, ikka vaja veel tuunida, nii saigi ostetud uus mootor ja tuuniti veel siit ja sealt.
Nüüdseks on Põlva päevadel käidud ja kaks I kohtagi kaaasa toodud. Kõigepealt sai ära võidetud murutraktorite kestvussõit ja siis mäkketõus. Leidsin need videod neti avarustest, aitäh Teile usinatele filmijatele. Järgmised fotod aga tegime Riinaga kahepeal, et ikka oleks mida mäletada...

Siina Marx hoolitseb, et Jantsil ikka see kiiver kinni saab. Eks ta tegelikult ongi üks suur tiimitöö. Janeki isa Arno on kõva käsi igasugustest asjadest ehitama. Kui vajalikku jubinat poest ei saa on Arno see mees, kes läheb treipingi taha ja enne sealt naase kui vajalik jubin jälle olemas. Garaazi kõrval on meil vanaraua hunnik ja kui juppi vaja võetakse sealt ja treipingiga teeb Arno imesid. Suured tänud papi Arnole!
Siin siis Janeki toetajad-kaasaelajad! Ilmar oma dziibiga aitas võistlusmassina Põlvasse toimetada.
Siin siis see start, kus mehed jooksid oma sadulasse. Järjekord selgitati loosiga.


Janek oli loosiga viies, aga minema sai kolmandana.



Marx ohjeldas Janekit, karjus talle, et sul edu ees küll võta asja rahulikumalt.
Võistlusele eelnenud päeval vahetas Janek veel traktoril õli ja oli vist pannud natsa palju seda õli (see muidugi tagantjärgi tarkus). Õli ajas kuskilt üle, inertsi tagajärjel peale kurvi ja oi kui palju valget suitsu rajale sai. See kommentaatorimees mikorfoniga ka tögas, et ju on selline strateegia, et teised hästi rada ei näeks, aga meil fännidel oli junni ikka päris jahe, et misssss nüüüüüd. Õnneks iga ringiga sai selgemaks, et pole hullu midagi ja et ehk liiga palju õli sees, hakkasime pöialt hoidma, et küünal otsi ei annaks.

Putitamist oli meestel palju. Murutraktorite võsitlus on ikkagi ka tehnika sõit ja kui ikka tehnika jupsib ega siis ka tulemust tule. Janek oligi ainuke mees kel tehnika alt ei hüpanud(ja siin kohal teeme jälle laineid papi Arnole).


No ja vat nihuke nägu tuleb mehele pähe kui ta endaga rahul on ja I koha ära võtnud.


Siin ollakse juba Põlva linna keskel ja valmistutatkse mäkketõusuks.


Ka Janek on saanud oma massina jälle käru pealt maha. Riina on avanud vihmavarju, sest ilmataat sättis end samuti mäkketõusule. Õnneks oli seda ainult mõneks hetkeks ja ei hakanud päris sadama...

Siin korraldaja Jaan Raudsepp, kes juba eakas mees, aga ikka väga kõva tegija. Ainult seekord, siis see va tehnika hüppas alt ja ei saanudki mäkke tõusta. Kahju, ikka väga kahju oli! Tema masin ikka päris kiire, aga kuna see kestvussõidu ajal oli mitu korda rajalt maas, siis ei teagi kumb oleks kiirem olnud tema või Janek või üldse keegi teine,kolmas. Aga oletused ei võida, võitis tehnika, mis sel korral kenasti vastu pidas. Eks ka õnne peab olema, usun ma...

Aga murutraktorite mäkketõusu finisis pole õnnega mingit pistmist, sest kui start oli antud, siis Janek oli passima jäänud ja teised olid 10m. juba eest ära kui tema ärkas... et vist vaja ka minna. Saigi minema ja õnneks on seda kiirust ikkagi massinal piisavalt, et võib ka stardis natsa tududa. Nii sai võidetud ka teine karikas.

Väga uhke on kaminal nüüd imetleda. Eks siia ellu on seda vaheldust vaja ja mina, kes käisin ainult kaasa elamas oma mehele, sain ikka tõelise adrenaliini laksu Järgmine võistlus toiimub Missos 17.07.2010. Mina, aga ootan titat ja tema sünnitähtaajaks on ka pandud 17.-18.07.2010 Nii, et vist jääb mul seekord see adrenaliini laks saamata seal Missos, aga mine tea...

Laupäev, 22. mai 2010

Õnnelepatriinu kuubis:)


Kauni ja sooja suve hakul lähevad ka lepatriinud pirakamaks!
Seekord ei taha ma kirjutada ei kiisust, ei kutsust ega kividest, vaid hoopis klaasi imelisest võimalusest SÄRADA ja kogu pere silmadele rõõmu valmistada:)
Arvan küll, et kui hommikul selline "dinolepatriinu" sulle aknast välja vaadades vastu vaatab, on ilmselge, et päev algab rõõmsalt ja tõotab kuhjaga õnne:)))
Tegelt oleks mul endal ka sellist vaja, a nigu ikka, vaadake ise, milliste kingadega need kingsepad ise käivad:)
Mõnus oleks kui natsa aja möödudes teeksid lepatriinuvitraazid koduakendel rõõmu nii neile, kes vaatavad välja ja neile, kes aknast sisse piiluvad:)))

Kolmapäev, 5. mai 2010

Murutraktorite võistlus, teema jätkuvalt jälle aktuaalne!

Räägin kohe ära miks teema aktuaalne... Võtikmetsa tiim osaleb 28.05.2010 Põlvas murutraktorite võistlusel.

Alansi mailaat- nüüd siis oli see laat juba teist korda ja loodan et tuleb ka kolmas ja ikka oma juba traditsioonilise murutraktorite võistlusega.
Sedakorda siis sai Võtikmetsa tiim I koha, Janek roolis ja Marx vaatamas, et kõik tehniliselt laabuks. Naised seisid seekord lindi taga ja elasid kaasa.


Siin pildil Janek ongi boksis ja Marx teostab elu kiireimat tankimist. Eks ta harjutas garaazis kuivalt ja tal tuli see tõesti kiirelt ja profilt välja.
Siin siis see koht, kus suur töö Janekil tehtud ja Marx vaatab, kas kõik jupid on ikka endiselt alles.

Kallutamine oli väga tähtis, kiirused ju ka mega suured.

I koha omanik on sooja tressi selga saanud ja vaatab ka oma massinat, räägib mida järgmiseks korraks on ikka vaja ümber teha ja mis põhiline pidavat olema, et mootor on ikka hirmus lahja.



See lahja mootor aga siiski tõi võidu ja kui Janek auhinda läks ära tooma siis oli jälle vaja Marxi abi sest see auhind oli niiiiiiiii suur, selleks oli valamukapp koos peegliga ja veel nipet näpet murutraktori hoolduseks ja ka väike märjuke meeste endi hoolduseks.



Ega siis fännclub oli ju ka kohal, nii Jürist kui Habajalt,

isegi Virlast!

No muidugi Mann kes päästis järjekordselt naiste au ei puudunud võistluselt! I koht jälle olemas, mis siin muud kui teeb ainult kadedaks!

Loomulikult oli ka Mannil fännclub!

Neljapäev, 29. aprill 2010

Mailaadale!

Marss laadale! Sel laupäeval ja pühapäeval!
Loe lisaks:
http://mailaat.ee/
Seekord ka Hobikoda väljas. Mida näitamas - müümas ? Tule kohale ja siis saad teada!

Murutarktorite võistlus toimub laupäeval, ära seda küll vaatamata jäta!

Kivijaht on alanud:)


Mitu kuud ootasin head ja ilusat ilma, et minna kive tooma. Ja siis see ilm tuli!
Esialgne plaan oli minna Hiiumaale. Mitu inimest ütles, et Toilas on ka, olin seda ka ennem kuulnud, kuid kahtlesin natsa. Tahtsin ikka kindlapeale välja minna:)
Paar päeva enne Hiiumaale sõitu, otsustasin, et lähme hoopis mööda Peipsi äärt Jõhvi ja sealt Toilasse. Toilast Võsule ja sealt tagasi koju.
Jõudes Toilasse, ohhsssaaa, oli imestus ikka pirakas:)
Vot selliseid kivimägesid nägin ma küll esimest korda:)
Korjates tekkis aga uus probleem, sest ei suutnud valida:)
Abiks olid mul vanaema ja sõbranna. Kolm tundi tööd ja lisaks kividele oli tuul meie kõhud ikka nii tühjaks puhunud. Otsisime hea pubi Jõhvis, pugisime kõhud täis ja alustasime tagasisõitu koju. Pubi kõrval oli ka hotell, iseenesest ju hea mõte, no tõeliselt raske oli sealt hotelliuksest täiskõhuga mööda minna:) Olime ju nii väsinud ja boonusena oli ka kõht liiga täis, loomulikult tahaks ju leiba luusse lasta:)
kolme tunni pärast olime kodus, valades neid kive kotist kasti, oli küll selline tunne, et läheks uuele ringile:), a teised ei jaksanud:)
Nüüd jääb ainult loota, et oleks ilma! No ja, et seal Toila rannas liiga palju inimesi ei päevitaks, muidu peab neid kõnetama, et palun tõstke korraks jalg üles, ma võtan mõned kivid ära:)

Kolmapäev, 28. aprill 2010

Minu esimesed lillelised!

Seda korda siis käisin veel traatimist õppimas helmehaldajas. Nüüd oskan need helmed ka mõistlikumalt kokku sättida ehteks...aga eks harjutama peab, sest need lahtised aasad ja kinnised aasad, spiraalid ja rõngad, heeringaluud ja oi-oi jne. tuleb ikka korralikult käppa saada.
Millest jutt, eks loe lähemalt:
http://blog.helmehaldjas.ee/opitubade-kalender/opituba-traaditood-algajatele-opetaja-karnaaks/

Siin siis minu esimesed iseseisvad proovikivid (helmed). Need lillad lilled juba nagu natuke õnnestusid. Hetkel need mul veel laual ja ahju pole vee jõudnud, ei jõua ka täna(uneaeg juba). Selles mõttes on see mõnus, võib iga kell pooleli jätta ja naaseda töö juurde siis nt. kui vahepeal üks uni magatud.

Need allpool on minu esimesed kõrvarõngad ja käekett, ise ikkagi tehtud ja natuke vussi läinud roosidest sai Keily omale käeketi. Need roosid ebaõnnestusid täiesti, sest koonerdasin punase saviga. Aga seegi suur asi kui tean, mis järgmine kord paremini teha...

Pühapäev, 25. aprill 2010

Kelle jaoks uus, kelle jaoks vana - FIMO!

Olen juba pikka aega plaaaninud fimo endale muretseda, raamatu ka organiseerisin, aga mida ei olnud oli fimosavi. Hakkasin siis otsima ja pettumuseks leidsin, et fimo toob maale ainult üks firma ja müük käib läbi neti. http://pood.helmehaldjas.ee/
Ma kohe ei tahtnud sealt tellida, tahaks näppida ja silmaga ikka näha, kas on see värv ikka see värv jne. Järve Selveris, seal käsitööpoes pidi ka fimot müüdama, otsustasin, et eks ma siis sinna pean minema. Linna minekut ka ei olnud veel plaanis ja süda ei andnud ikka rahu. Ekslesin ikka seal helmehaldja kodukal ja siis otustasin, et lähen nende töötuppa. Usutlesin ka õpetajat, et kas kohapeal miskit osta ka saab. Öeldi et saab, sattusin õhinasse ja nüüd siis on käidud. Tõsiselt pos. oli ja olen pisikuga nakatunud. Haige? jah fimohaigus tabas mindki... Sellel pildil punase-mustaga helmed on minu tehtud ja neid oli päris põnev teha.
http://blog.helmehaldjas.ee/wp-content/uploads/2009/09/23-Aprill1.jpg

Teisipäev, 6. aprill 2010

Savi mätsimine Võtikmetsas!

Algselt oli plaan savi mätsida. Aga plaanid, nagu ikka, jäidki plaanideks. Kui rahvas sel pühapäeval kokku tuli oli mätsimisest asi kaugel. Juhendaja Ursula( http://www.tigukass.ee/index.php?leht=avaleht ) tuli lepitud ajaks kohale ja kohe läks ka tööks lahti. Niisama ei mätsinud keegi, ikka hakati kohe mõtlema, mis see kena asi oleks, millest kodus veel puudus on. Niisiis otsutati, et suurt leivakaussi esialgu tegema ei hakata. Otsused tehti pigem tassi, hernekommikausi või kastmelusika hoidja kasuks. Ursula ei olnud infoga kitsi, kes küsis sai vastuse ja kes vajas rohkem juhendamist see seda ka sai. Ega siin pikalt jorutatud näpud ja savi soojaks ja tööle..... Saime kokku kahel pühapäeval. Esimesel pühapäeval tegime valmis oma kausikesed ja tööd jäid Võtikmetsa kuivama. Teisel pühapäeval hakkasime oma kuivanud töid värvima. No vot, nüüd on see koht kus ma teooriat ei tea, mis värvid need olid jne. Selgemast selgem sai mulle see, et need värvid olid Ursula enda segatud ja neid värve saab osta pulbrina.
Siin oleme uhked, et meil on ikka midagi, mida ette näidata!
Nii mõnegi tööga juhtus nii, et see kas kuivas natuke lõhki, mõranes või veel hullem, läks lihtsalt katki. Saime tõestust sellest, et kui tööd ei ole ahjust läbi käinud, on nad väga õrnad ja neid tuleb käsitseda hellasti.
See oli see pühapäev, kolmas siis... Karmen helistas ja teatas, et meie tööd on valmis ja Piiumetsast teel meie poole. Väga põnev oli seda kasti lahti pakkida!

Üllatuseks oli see, et värvid olid siiski väga muutunud peale seda kui nad olid kuivanud ja üle glasuuritud. Kõik aga oli väga positiivne, nii armsad said ju meie tööd!

Keily kausike sai kohe värvitud munad sisse ja eks ta ole ju efektne (eks ma natsa ju aitasin ka :-))

Stella kausike sai ka väga armas! Tegelikult oli tal neid kaks, aga sellest teisest ei saanud head pilti.:-(

Sirje kausike, koos Pipi välja töötatud Rahkmäe logoga, eriti vinge!

Astrida (minu ema) sai endale ka uue kommikausi, väikese arvate, uskuge mind ta ei tohigi nii palju kommi süüa!

See on minu kauss, eks ta natuke lage sealt seest on, aga mina võin ju kommi süüa ja kui ma sinna ikka mitu pakki sisse panen, ega siis ei paistagi, et seal seest natsa lage on.

Siin on esiplaanil Riina ja Sirje kastmelusika hoidjad, väga originaalsed. Kes ei mõista, siis need on sellised hoidjad, et kui valmistad perele süüa, on sul laual selline lusika alus, kuhu sa oma, mis iganes riista sa siis kasutad, toetad.


Riina kauss, no Riina võiks meist tegelt kõige enam kommi süüa, aga ta ju ei taha, tal kena kausike ka seest, ei pea kommi ostma minemagi.

Aitäh Teile kõigile kes kaasa lõid! Aitäh Karmen, et initsiatiivi enda peale võtsid ja Ursula meile organiseerisid! Aitäh Ursula, et leidsid aega meid juhendada!