Kolmapäev, 30. september 2009

Käin " Projekti kirjutamise ja -juhtimise põhitõed" koolitusel

SA Viljandimaa Arenduskeskus saatis mu meilile kutse võimaluse kandideerida sellele koolitusele.

Täita oli vaja vastav sooviavaldus ja lühiülevaade MTÜ tegevustest ja eesmärkidest.

Mis siin ikka mõelda, loomulikult tegin selleks kõik vajaliku ja saatsin ära:) Siis pidi kaks nädalat ootama, kes siis valituks saavad, tahtjaid oli palju.

Vahepealne ootamisaeg veetsin ootamatult haiglas, juba hakkasin natsa pabistama, et äkki ei saagi koolitusele minna. Aga sain päris ruttu koju ja siis teate, et saan osaleda koolitusel.

Koolituse esimene päev toimus 29. september Centrumi Hotellis Viljandis, mul oli paar aastat tagasi sealsamas lepatriinunäitus:) Algus oli kell 10.00 ja kestis kuni viieni, tegelt natsa kauem, sest igasuguseid vestlusi ja küsimusi tekkis kõigil äkki niii palju!

Koolitaja on Doris Tupits, väga tark, noor ja kena naisterahvas ja õnneks ka sõbralik:)

Keda huvitab, vaadaku www.clarus.ee , abiks algajale:)

Esimene päev läks nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi, ainult, et selline tunne oli lisaks, et oleks nagu veits targem ja igasuguseid mõtteid oli pea täis, et mida kõike ära ei teeks:)))

Teine koolituspäev toimub 13. oktoober samas kohas.

Igale osalejale anti ka kodune ülesanne kirjutada valmis üks projekt, mida me siis hiljem kõik koos läbi arutama asume! See kõik tundub nii põnev olevat, mida kõike teha saab ja kuulata teiste ideid. On teemasid, millest ei oska isegi unistada:)

Loodan, et mul jätkub tervist ja vastupidavust, et oma ideedest saaks reaalsus. Kõige tähtsam, et valmiv käsitöömaja ikka sellele kõigele vastu peab:), Annelyl ju ka ideed:)


PRIA ja see pikk ootamine!

Nii see algas, no vähemalt eeldan, ise ei näinud.
Postkasti kolksas kiri!
Selline valge ümbrik, PRIA kirjad peal. Olin seda kirja oodanud 60 tööpäeva. Just nii kaua võtab PRIA-l aega, et üht projekti menetleda.
Postakasti kolksas kiri. Kuna on masu aeg, siis lehti meil juba ammu ei käi ja seepärast see kiri ka sinna tühja postkasti kolksas.
Postkasti kolksas kiri ja seal ta mind ootas, oleks ma seda teadnud, et tal sel päeval tuleb ma oleks ju seal kohal olnud, aga ei olnud.
Selle au osaliseks sai minu ämm, talle oli juba ammu räägitud, et kui tuleb kiri ja peal on MTÜ Võtikmetsa Hobikoda ja PRIA kirjad, siis ei tohi enam Kosele poodi minna ja mitmed tunnid seal sopata vaid tuleb kohe koju tulla.
Ta ei läinud sel päeval Kosele soppama, koju tuli.
Kui ma selle kirja siis enda kätte sain, käed ja hing värisesid, et no mis siis. Kas saame unistused täituma.
See valge ümbrik, mis kolksatas postkasti sisaldas vastust, et meie projektitoetuse taotlus on rahuldatud ja toetus määratud. Abikõlbulik maksumus 695356.- ja toetuse summa on
600 000.- (ehk siis 95 356 on omaosalus, mille me peame ise leidma, no algatuseks peame ülidselt kõik ise leidama ja siis hiljem saame 600 000 tagasi) .
Mis me selle raha eest saame?
Saame majale katuse, mille me olime juba omal vastutusel ära pannud. Saame majale välisvoodri, põrandaküttesüsteemi koos II korruse radikatega, mida toidab vesi+õhksoojuspump, I korruse seinteviimistluse, põranda betoneerimise, I korruse põrandaplaadid, II korruse parketi ja seinte soojustuseks isoveri.
Lõpptulemuseks kui see projekti aruanne on tehtud, peaks olema maja sellises seisus, et mööbel sisse ja hakkame tööle.(ei jõua kohe ära oodata)
Mööblita, aga me tööle ei saa hakata ja seepärast tuleb sisustusele ka raha küsida ja seda projekti hetkel kirjutan, tähtaeg 5. oktoober

Laupäev, 26. september 2009

Talgikivi, kõige pehmem kivi.

24. sept. hakkasin käima talgikivist esemete valmistamise kursusel. Sain infot Reelika käest, kes saatis mulle info, et Õpetajate majas selline tore kursus tulemas. Meie kästiöömajas hakkame seda kindlasti ka proovima ja panen kõik tarkused kenasti kõrva taha, et seda kõike huvilistele tulevikus edasi anda. Kursused toimuvad 5 päeval ja ma saan valmis viis tööd, pildid panen üles siis kui kursus on läbi saanud. Hetkel et aimu saada panen lingi:
http://www.opetajatemaja.ee/?mod=kursused&kursus=179&g=1&h=e333

5. oktoobril lähen klassikalise vitraazi koolitusele, kuna ma ise teen tiffani vitraazi siis leian et tean seda vitraazindust natuke poolikult. Tahaksin osata ka klassikalist ja tegelikkuses tahaks ka lihtsalt näha mida teised teevad. Seltsielu ju ka vaja elada.

Miks kõik minu uudised vanad ja nii harvad?

Täna on siis see öö kui ma sattusin hoogu. See blogitamine on minu jaoks siiski suhteliselt raske töö, ma lihtsalt ei leia aega, et istuda ja kirjutada mis tehtud ja mis teoksil, sest koguaeg on vaja midagi teha, et oleks millest kirjutada, no aga midagi ei jõua teha sest koguaeg on vaja mõelda mida teha, et oleks millest kirjutada ja no ühesõnaga täna öösel ma ei mõtle, ei tee midagi vaid blogitan.
Üks vana uudis veel, siis kui ma ei mõelnud mida teha, et oleks millestki kirjutada..

Viimistlesin kanamaja, mis nüüdseks on täitsa valmis ja kanad munevad ja on väga röömsad. Täna hommikul lähen teen ehk mõned pildid, sest see mis ma siia panen on tõesti juba päris vana ja ei anna seda edasi kui uhkelt elavad meie muna meistrid.

Käsitöömajal katus peal!


Kes veel ei tea ,siis annan teada, et kästitöömajal katus peal ja välisvooder on juba ka poolenisti peale löödud. Nüüd oleme proleemi ees ja mitte väikese. Mure on selles, kas astuda suurede ämbrisse või natuke väiksemasse või õnnestume ja saame kiita.

Vastu tuleb võtta otsus. Mis värvi võõbata maja? Mul on tehtud juba hunnik proovivärvimisi lauajupikestele, aga mida ei suuda, seda ei suuda. Valida!

Mina siis jään siin valima oma värve, aga Teie minge ka valima ja seda ilma naljata, kõik peavad valima!
Varsti on valimised ja teate isegi millised!

Reede, 25. september 2009

JAP-iga teispool merd!

MTÜ JAP Õppereis – Mikrolaenugruppide tegevus ja maaelu mitmekesistamise näited Norras ja Rootsis. 11.-18. 08.2009

Nüüd on sellest ilmatu aeg juba möödas, öelda võib ainult enda õigustuseks, et anna ajal seedida.
Kiire reportaaz lendlevalt lennukalt ja seda juba ka iseenda jaoks, sest, mis, kus täpsemalt hakkab juba endalgi ununema. Eks see aju teeb ikka oma töö ja eraldab sõkaldest terad või mis pidi see nüüd oligi...

Reis oli meeldejääv kui nüüd tagant järgi hinnangut anda. Et mis mõttes? No selles mõttes, et inimesed olid toredad, paigad olid ilusad. Kui panna üks bussitäis rahvast nii hulgaks ajaks ühe katuse alla elama, juhtub ikka nii, et hakkame üksteist paremini tundma ja nii mõnigi inimene keda enne ei tundnud sai tuttavamaks.

Mina isiklikult olin Norras käinud mingi 10a. tagasi, midagi eriti sel maal nii kerge muutuma ei ole. Norra on ilus, peab tunnistama, et olin pidevalt nina lömmis vastu bussiakent ja nautlesin Norra ilu, seda seal on. Elama aga sinna ei kipuks. Külm ja vihm või vihma ja külm, lohutuseks on meil siin soe ja mõnus. Tegelikkuses kui öeldakse, et Norras sajab palju, siis meid võttis ilmataat sõbralikult vastu ja kinkis meile ikka mitmed päikesepaistelised päevad.
Kus me käisime ja mis me tegime?
Tallinnast laeva ja Rootsi poole teele. Kui ööke laevas magatud, oli eesmärk meie uhke bussiga jõuda Oslosse. Oslos kohtusime Annika Montelliga, kes pidas bussivestluse (oi kuidas mulle see sõna meeldib) väikelaenugruppidest.
No vot ja nüüd on kohad kus käisime kõik omavahel segamini. Panen siis suvalises järjekorras kirja, et sai käidud veel Viikingite muuseumis, väga suures ja vinges akvaariumis, kus oli ka mõnus 3Dkino. Bergen- üks väga mõnus pisike linnake, nii tundus meile algselt kui olime tiirutanud ümber popi kalaturu (vaalaliha on nämma) ja imetlenud vanu viltuseid maju. Kahju siin kohal, et mul pilti nendest majadest ei ole, need oli tõesti imelised. Hiljem käisime seda linnakset ülevalt Fløyen mäelt kiikamas ja enam ei tundunudki see linnake nii väike.
Kindel on see, et Bergenist sõitsime Lillehammerisse ja sealt Karlstadi, vahepeale jäi veel külastada metsamuusem, mis oli ka omaette vaatamisväärsus oma looma ja linnu topistega, vanade töömasinate, paatide jne. ühesõnaga kõige sellisega millega üks inimene maal (no linnas ta selle kõigega kokku ei puutu) elades kokku puutub.
Karlstad oli meie ekskursiooni finaal kui nii võib öelda. Õhtul oli grilliõhtu ja see oli meie lõpupidu, kus söödi ja lauldi hilisööni. Eriti meeldejääv oli sosinal lauldud ja vääääga vaikselt tantsitud jenka. Karlstadist me siirdusime juba kodupoole ehk siis algselt küll Rootsi ja peale väikest peatust lossi juures, laeva peale, koju...

Ahhaa vahepeal tegime peatuse ka ookeani ääres ja mina olin ka üks vaprates kes ühe kõrgema tipu koos veel mõne vapraga vallutas, et näha seda laiuvat vett...
Tahan tänada ekskursioonilisi meeldiva seltskonna eest ja loodan, et kohtume veel enne kui arvatagi oskate.