Isetehtud asi valmistab palju rohkem rõõmu, kui poest ostetud vidin. Kapinurka jäänud üksik klaas saab uue elu, kui sellesse geelküünal sisse valada. Sellega saab hakkama igaüks, peamine on see, et oma tegevust tuleb nautida- siis tulevad need hingest ja alati ilusad! Tihti on aga nii, et inimesed teeks küll midagi ise, kuid napib oskustest.
Mõtlesin, et teen vahelduseks, lepatriinudele ja vitraazile, midagi muud huvitavat.
Esmalt tegin taotluse Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupile ja sain positiivse vastuse. Teemaks oli: " Õppida valmistama helmeehteid ja geelküünlaid, arendada kunstilist maitset ja käelist tegevust".
Geelküünlaid saab teha väga omapäraseid, ideaalne kingitus konkreetsele inimesele.
Geelküünla sisse võib panna kõik sahtlisse kogunenud pärlid, teokarbid, kivikesed, jne.
Selle tegemiseks läheb vaja:
- Geeli
- Küünlatahti
- Klaasanumat, kuhu geel valada ( sobivad natuke tugevamad pokaalid, klaasid, jne)
- Tavaline pott, kus sulatada geeli
- Soovi korral värvitablett geelile
- Värvitud liivad
- Kaunistused, mida geelküünlasse lisada ( teokarbid, kivid, pärlid, jne.)
- Aega
- Valage klaasi põhja liiv, kivikesed, teokarbid, jne. Kujundage vastavalt enda tujule:)
- Asetage taht sügavale liiva sisse!
- Sulatage potis geel, soovi korral lisake geelile värvitablett. Mida rohkem värvi, seda väiksem on geeli läbipaistvus ja suurem värvi intensiivsus.
- Valage sulanud ja vedel geel klaasi.
- Kui geel on tahkunud, lõigake taht lühemaks.
Geelküünlad võib jätta ka lihtsalt iluasjaks. Kaunid on need igal juhul. Kel suurem huvi, võib geelküünlaid ka niisama teha ja sõpradele kinkida, kingituste tegemiseks pole ainult jõulud ega sünnipäevad.
Töötoa tagasiside oli positiivne ja algust said juba uued ideed, mida uut võiks õppida kohalike inimestega.
Omavalmistatud ese on igal juhul huvitavam kui poest ostetud viimase hetke kink!
Olen veendunud, et inimene on õnnelik siis, kui ta mõistab oma osa elus. Olgu see siis nii tagasihoidlik kui tahes!
Huvitavat eksperimenteerimist geelküünalde valmistamisel!
Vahepeal kui Keily suutis sealt laua juurest ära tulla ,kus meile olid soojad leivad maitsmiseks pandud( ta sõi nii palju et mul oli juba piinlik), leidsid lapsed omalmoel tegevust... meie aga muudkui kuulasime kõrvad kikkis, mida milleks, kui palju ja miks nii on hea ja miks nii pole vaja ja kes pritsib ja kes ei pritsi jne.
Järgmisel pildi on jäädvustatud seda õndsat hetke kui me kõik omale uue pereliikme saime. Elab ta küll külmkapis ja on üsna vagane aga kui temaga leiba tegema hakata siis lööb sellise vungi sisse et terve tuba on seda "lõhna" täis( tegelikkuses see "lõhn" sarnaneb selle järgi nagu oleks keegi pohmelli haisudega toas). See aga ei häiri meid üldse, sest see kõik ülla eesmärgi nimel, süüa enda tehtud leib. 