Jätku leiba!

Tedasin kindlalt, et leiva tegemine on suur teadus ja teadsin kindlalt ka seda, et mina ei hakka kunagi leiba ise tegema. Viimastel aastatel on olnud laatadel erinevaid pakkujaid, kes teevad ise leiba ja olen alati kõik ka ära maitsnud ja kaasagi ostnud, aga nägu on alati vingu jäänud... Vanasti kui õppisin Olustveres mesindust ja elasin ühikas ning koos meiega veel väga palju noori, oli nende seas ühed Saarlased. Nad tõid kodust kaasa kodus valmistatud leiba ja see maitse, see maitse kummitab mind siiani... otsin ja otsin aga ei leia.

Otsides seda maitset, olen nakatunud oma mehegi otsima seda õiget... kord ta küsis, et no millal sa ise selle leivategemise selgeks õpid? Arvasin tõesti, et seda on vaja õppima minna, see selline teadus ju.

Juhuslikult netis surfates leidsingi ühel päeval koolituse, juhendajateks kogenud leivategijad Ruti ja Ilvi.

Koolitus oli väga ülevaatlik, saime kõik rääkida miks me koolitusele tulime ja millne on meil kokkupuude leiva tegemisega. Inimesi oli igasuguseid, kes osaks ainult plaadikooki teha ja kes oli leiba juba ennegi teinud aga nagu aru sain siis ei olnud nad tulemusega rahul. No mina rääkisin ikka seda jälle, et otsin seda maitset. Vedasin kaasa ka Riina ja Sirje ja seda nad ka seal kõigile rääkisid et mina ja minu mees oleme süüdi ,et nemad tahavad leiba teha või mis pidi see nüüd oligi, et oleme süüdi et nad seal kohal olid, no üldiselt segane jutt...

Kui oli vaja segada taigent oli Riina kohe platsis ja käsi külge löömas, Pipi ja Keily loomulikult olid ka väga asjalikult asja jälgimas.

Meid oli koolitusel ikka päris palju, aga see ei seganud üldse, sest kõk, kes vähegi tahtsid kätt külge lüüa, seda ka said teha.Vahepeal kui Keily suutis sealt laua juurest ära tulla ,kus meile olid soojad leivad maitsmiseks pandud( ta sõi nii palju et mul oli juba piinlik), leidsid lapsed omalmoel tegevust... meie aga muudkui kuulasime kõrvad kikkis, mida milleks, kui palju ja miks nii on hea ja miks nii pole vaja ja kes pritsib ja kes ei pritsi jne.
Järgmisel pildi on jäädvustatud seda õndsat hetke kui me kõik omale uue pereliikme saime. Elab ta küll külmkapis ja on üsna vagane aga kui temaga leiba tegema hakata siis lööb sellise vungi sisse et terve tuba on seda "lõhna" täis( tegelikkuses see "lõhn" sarnaneb selle järgi nagu oleks keegi pohmelli haisudega toas). See aga ei häiri meid üldse, sest see kõik ülla eesmärgi nimel, süüa enda tehtud leib. Nüüdseks olen kodus juba 4 korda ise leiba teinud, see teeb kokku 12 leiba. Seemneleiba, singileiba ja harilikku-ilma lisanditeta leiba.

Ütleksin enda kiituseks ka seda, et kõik leivad on päris hästi ka õnnestunud, no vähemalt ise olen rahul ja keegi pole julenud laita(ega nad julge ka, mul ju nii tähtis nägu peas, kui leiba teen).

Loe lisa http://www.leivategu.ee/