Käsitöömaja sisustus!

Eile siis oli järjekordne leaderi tähtaeg, seekord, siis küsime PRIA-st toetust sisustusele.
Tegelikkuses on see juba naljanumber kui mina kuskile projekti esitan, ikka viimsel minutil. Eile läks paremini, kellaaeg oli fikseeritud, projekti tähtaeg oli 5. okt. 2009 kell 15.00, mina jõudsin kohale kuskil 14.40 paiku, kihutasin..
Põhjus selles, et oli veel vaja parandada kööginurga tehnika pakkumist, aga kui see oli juba minuni jõudnud oli vaja ka muutused sisse viia projektis endas. Juhtus, aga selline lahe asi, et elekter läks ära ja ei tulnudki tagasi. Hakkasin elektrit otsima, et saaks oma asjad välja ka printida, aga kus sa sellega ,isegi Habajal ei olnud elektrit. Järgmine variant oli Kose, ema juurde- vedas, seal jätkus elektrit mullegi..
Kunagi oli selline lugu kui tahtsime korraldada vene lastele laagreid, projekti tähtaeg oli samuti fikseeritud ja kui siis lõpuks sellega kohal olin kuhu pidi esitama, siis saime kellaajaks 12.59 kella 13.00 oli aega. Tookord jõudsime ikka väääääga täpselt ja seda selle riskiga, et kihutasime linnas, ei julge seda siia kirja pannagi kui kiiresti, võin ainult mainida, et maanteel sõidetakse ka vahest nii kiiresti, aga politsei on sealgi kuri...
Eelmisel aastal lõpetasin kooli, I Studiumi, tookord aitas nutt ja hala. Kuna ma olen selline udupea, siis mingil hetkel avastasin, et olen vist valesti aru saanud diplomitöö eelkaitsmise tähtajast ja kui ma kooli helistasin, et millal peaksin esitama oma töö, et tulla eelkaitsmisele, siis öeldi ,et EILE. Ma olin sokis, esimese hetkena pillisin, teisel hetkel helistasin juba kooli tagasi rääkisin, et mul on töö valmis, aga sain tähtaegadest valesti aru jne. Öeldi, et eks too homme ära. Siis see algas, istusin arvuti taha päeval kell 12 00 ja tõusin sealt järmisel päeval kell 13 paiku, kihutasin jälle autoga linna poole ja esitasin ära.
Reelikaga tihti peale on see lugu, et me läheme kuskile, tema kibeleb, hakkaks minema, kell juba palju aga mina ikka veel teen miskit muud või uimerdan niisama. Ükskord ma küsisin ta käest kas me oleme kuhugi hiljaks jäänud? Oleme alati ikka jõudnud sinna kuhu vaja ja ajas püsinud,aga jah millise hinnaga, eks ma kihuta siis kui aega vähe.
Miks ma seda üldse rääkima hakkasin, ju vist sellepärast, et mul oli vaja endal ka aru saada. Igavesti see õnn ei kesta, pean ennast muutma hakkama, sest muidu on arvatavasti oodata pisaraid. Inimene on ju selline, et õpib ainult oma tehtud vigadest, kas see on ka nii võimalik, et ma ei pea pettuma ja olengi homsest inimene, kes hakkab aegasasti kõike tegema ja ei jää enam iial aja hätta.