Nüüd on sellest ilmatu aeg juba möödas, öelda võib ainult enda õigustuseks, et anna ajal seedida.
Kiire reportaaz lendlevalt lennukalt ja seda juba ka iseenda jaoks, sest, mis, kus täpsemalt hakkab juba endalgi ununema. Eks see aju teeb ikka oma töö ja eraldab sõkaldest terad või mis pidi see nüüd oligi...
Reis oli meeldejääv kui nüüd tagant järgi hinnangut anda. Et mis mõttes? No selles mõttes, et inimesed olid toredad, paigad olid ilusad. Kui panna üks bussitäis rahvast nii hulgaks ajaks ühe katuse alla elama, juhtub ikka nii, et hakkame üksteist paremini tundma ja nii mõnigi inimene keda enne ei tundnud sai tuttavamaks.
Mina isiklikult olin Norras käinud mingi 10a. tagasi, midagi eriti sel maal nii kerge muutuma ei ole. Norra on ilus, peab tunnistama, et olin pidevalt nina lömmis vastu bussiakent ja nautlesin Norra ilu, seda seal on. Elama aga sinna ei kipuks. Külm ja vihm või vihma ja külm, lohutuseks on meil siin soe ja mõnus. Tegelikkuses kui öeldakse, et Norras sajab palju, siis meid võttis ilmataat sõbralikult vastu ja kinkis meile ikka mitmed päikesepaistelised päevad.
Kus me käisime ja mis me tegime?
Tallinnast laeva ja Rootsi poole teele. Kui ööke laevas magatud, oli eesmärk meie uhke bussiga jõuda Oslosse. Oslos kohtusime Annika Montelliga, kes pidas bussivestluse (oi kuidas mulle see sõna meeldib) väikelaenugruppidest.
No vot ja nüüd on kohad kus käisime kõik omavahel segamini. Panen siis suvalises järjekorras kirja, et sai käidud veel Viikingite muuseumis, väga suures ja vinges akvaariumis, kus oli ka mõnus 3Dkino. Bergen- üks väga mõnus pisike linnake, nii tundus meile algselt kui olime tiirutanud ümber popi kalaturu (vaalaliha on nämma) ja imetlenud vanu viltuseid maju. Kahju siin kohal, et mul pilti nendest majadest ei ole, need oli tõesti imelised. Hiljem käisime seda linnakset ülevalt Fløyen mäelt kiikamas ja enam ei tundunudki see linnake nii väike.
Kindel on see, et Bergenist sõitsime Lillehammerisse ja sealt Karlstadi, vahepeale jäi veel külastada metsamuusem, mis oli ka omaette vaatamisväärsus oma looma ja linnu topistega, vanade töömasinate, paatide jne. ühesõnaga kõige sellisega millega üks inimene maal (no linnas ta selle kõigega kokku ei puutu) elades kokku puutub.
Karlstad oli meie ekskursiooni finaal kui nii võib öelda. Õhtul oli grilliõhtu ja see oli meie lõpupidu, kus söödi ja lauldi hilisööni. Eriti meeldejääv oli sosinal lauldud ja vääääga vaikselt tantsitud jenka. Karlstadist me siirdusime juba kodupoole ehk siis algselt küll Rootsi ja peale väikest peatust lossi juures, laeva peale, koju...
Ahhaa vahepeal tegime peatuse ka ookeani ääres ja mina olin ka üks vaprates kes ühe kõrgema tipu koos veel mõne vapraga vallutas, et näha seda laiuvat vett...
Tahan tänada ekskursioonilisi meeldiva seltskonna eest ja loodan, et kohtume veel enne kui arvatagi oskate.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar